Endise spordiajakirjaniku Valeri Maksimovi elulooraamat "Hiiumehe ränd"User's  Tiina Mäe project in the category Print

Valeri Maksimov on Eesti võrkpalliajaloos suurt rolli etendav teenekas spordiajakirjanik ja spordiajaloolane. Möödunud aasta lõpul 70-aastaseks saanud ajakirjanik põeb Parkinsoni tõbe ning veedab oma päevi Pihla hooldekodus. Siiski on tema tahtejõud endiselt sedavõrd suur ja meel kirgas, et on valmis kirjutanud huumoriga vürtsitatud elulooraamatu "Hiiumehe ränd", mille väljaandmiseks vajame Sinu panust.

Millest selline pealkiri? Kas on siin tegemist hiiuga, mingi võimsa mehega, Hiiumaaga? Oled õigel teel! See raamat on pühendatud Hiiumaa hiidlastele, nendele, kelle armastus oma saare vastu on esimene ja viimane.

Aga loomulikult ootab autor lugema kõiki, ka neid, kellele pakub huvi rännuhimulise, ajaloodiplomiga spordiajakirjaniku kulgemine ümber maapalli, pikituna ohtudega, millesse ta end väljakutsuvalt vabatahtlikuna mässis. Kirjutaja on andnud suhteliselt palju ruumi võrkpallile, mis on teda ligi kuuskümmend aastat köitnud. Kümme päeva Brasiilia rannarajoonis maailma tipptasemel rannavõrkpallivõistlustel koos kohtumisega allilma "järelkasvukoondisega", nuga vastu kõhtu. Lisaks perestroika-aastate ajakirjandusmaastik kogu oma nostalgia ja intriigidega.

Lõpuks saab rändur oma sõidud sõidetud, tekstid ajalehtedesse saadetud, raadiosse ja telesse edastatud, nüüd ka raamatusse raiutud. Autor võtab huumoriseguses lühivormis kokku oma eluloo, mille finišiks on kolme aasta pikkune elu pansionis, või hooldekodus, või vanadekodus – kõik kolm on sisult samad. Kes "pensionäridest" suudab veel naljatada või nalja ära mõistatab, elab kauem.
 

Valerist

Hiiumaal sündinud ja 1980. aastal Tartu Riikliku Ülikooli lõpetanud Valeri Maksimovi üheks suurimaks kireks on kogu karjääri jooksul olnud võrkpall. Muuhulgas on ta ühe dekaadi (1984-94) jooksul kuulunud Eesti Võrkpalli Liidu juhatusse (oli ka asepresident), välja andnud raamatu "Võrkpalli lugemik. Eesti võrkpall 1919–2008" ja kirjutanud stsenaariumi legendaarsest treenerist Ivan Dratšovist rääkivale filmile "Geim Vanjale."

"Võrkpalli lugemiku" eessõnas on ta iseloomustanud ennast kui võrkpalli jäädvustaja ja interpreteerijana. Täpselt selline tema panus Eesti spordi- ja võrkpalliajalukku ongi – vahendada omas ajas Eesti võrkpalli lugu. Tema asjatundlikke reportaaže ja teravaid kommentaare – nii Spordilehest, Rahva Häälest kui ka Postimehest – lugedes on üles kasvanud mitu põlvkonda võrkpallisõpru.

Suure tunnustusena on Maksimov valitud kuuel! korral (1993–98) Eesti parimaks spordiajakirjanikuks. Maksimov on olnud nii Ajakirjanike Liidu kui Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu liige, aastatel 1992-1998 ka Spordiajakirjanike Föderatsiooni esimees.