Lähisuhte vägivallast Eestis dokumentaalfilmi tegemineKasutaja  Merle Albrant projekt kategoorias Film & Foto

Projekti idee on esmakordselt Eestis luua dokumentaalfilm, mis käsitleb naistevastast vägivalda, eelkõige lähisuhte vägivalda.  Seni on kajastatud naistevastast vägivalda  meedias enamasti uudistes ning üksikud korrad on ohvrid olnud valmis andma intervjuusid. 

Eesti olukorda kajastavad uuringud näitavad, et kolmandik naisi (33%) oli alates 15. eluaastast kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda. 22% kõigist naistest, kellel oli küsitluse ajal partner või oli varem olnud partner, oli kogenud alates 15. eluaastast partneri füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda[1]

2015. aastal registreeriti 2997 perevägivallakuritegu, mida on võrreldes 2014. aastaga kümnendiku võrra ja võrreldes 2011. aastaga 55% rohkem. Perevägivallatsejatest 88% olid mehed ja 11% naised, 1% juhtudel olid vägivallatsejateks nii naine kui mees. Perevägivalla ohvritest olid 82% naised ja 16% mehed, ülejäänud on mitme, eri soost kannatanuga juhtumid. Vähemalt ligi neljandikul juhtudel oli perevägivalla pealtnägijaks või kannatanuks laps[2].

 Filmiga tahame avada telgitaguseid seni nii varjatud valdkonnas, st  vägivalda kannatanud naise eraelus.  Üldjuhul ei soovi  vägivalla ohvrid oma elust rääkida, neil on häbi oma elus toimunu pärast. Just naiste tugikeskuste abiga on võimalik jõuda nende ohvriteni, kes on valmis rääkima vägivaldse elu varjatud küljest.

Filmis soovime näidata vägivalla ohvrite elusid, sh seda,  kuidas nad sattusid vägivaldsesse suhtesse, kuidas ja kas neil on õnnestunud sellest välja tulla.  Laseme filmis oma lugu rääkida naistel endil just selliselt, kuidas nad ise seda kogesid ja mida üle elasid.

Filmis näitame ka spetsialistide igapäevatööd lähisuhte vägivalla ohvritega, sh selle töö muresid ja rõõme. Laseme rääkida nii tugikeskuse spetsialistidel, juristidel, psühholoogidel kui ka ohvritel.  

Filmi sõnumiga tahame jõuda nende Eestis elavata naisteni, kes siiamaani kannatavad igapäevaselt vägivalla all ning ei julge vägivaldsest suhtest lahkuda ja abi otsida. Filmiga tahame  anda neile ohvritele lootust ja näidata, et uus algus on võimalik.  Filmis kajastame  ka nende naiste edulugusid, kellel on õnnestunud vägivaldsest suhtest väljuda ja oma elus õnne leida. Samuti on  film abiks ühiskonnas naistevastase vägivalla probleemile tähelepanu suunamiseks ja probleemi olemusele laiema tähelepanu saamisel ning ühiskonna hoiakute muutmiseks naistevastase vägivalla suhtes. Filmi saavad hiljem kasutada erinevad sihtrühmad õppevahendina naistevastase vägivalla alastel koolitustel üle Eesti – õpetajad, õppejõud, noortejuhid, sotsiaaltöötajad jne.

Filmi tegemisega planeerimise alustada detsembris 2016.a. Esmaseks ülesandeks on kootöös kõigi naiste tugikeskustega läbirääkimiste pidamine ohvritega, kes oleksid valmis oma lugu rääkima.

Filmi loomise ajakava: detsember 2016-jaanuar 2017 kontaktide loomine ohvritega.

Veeburar – aprill 2017 kohtumised lähisuhte vägivalla ohvritega ja spetsialistidega

Mai- Juuli 2017 lisamaterjali filmimine.

August – September 2017 filmi monteerimine.

November 2017 filmi esilinastus.




[1] Naistevastane vägivald. Euroopa Liitu hõlmav uuring. http://fra.europa.eu/sites/default/files/fra-2014-vaw-survey-...