"Hooandja" blog

Raul Oreškin: "Oluline on märgata ja tunnustada uusi algatusi."

Abielupaar Raul Oreškin ja Kaili Kask on hästi tuntud kõikidel Eesti kunstisõpradele. Koos on käivitatud Voronja galerii ja "tARTu" pood. Meil on ääretult hea meel, et Hooandjas on Raul ja Kaili teinud mitmeid edukaid kampaaniaid ning plaanis on luua uusi kampaaniaid ka tulevikus. Rääkisime Rauliga ja tundsime huvi, mida viimane aasta on toonud, miks muutus "tARTu" pood HAKI galeriiks ning veidi suhtlesime ka isiklikel teemadel.

Alanud aasta on toonud sulle ja Kailile mitmeid rõõmustavaid uudiseid. Saite Kultuurkapitali preemia ning Tartu Kultuurikandja tseremoonial saite aasta kultuuriorganisatsiooni tiitli. Kas sellised äramärkimised on sulle olulised?

Tunnustused ikka puudutavad, aga mulle tundub, et olulisemgi veel on märgata ja tunnustada uusi algatusi. Iga algus on energiamahukas, kuigi just alguses on ka tegijatel kõige rohkem energiat, võib tegemiskirg lahustuda, kui tuleb tegeleda liiga palju oma tegemiste tõestamise ja rahastuse leidmisega. Kui me Voronja galeriiga alustamisega, polnud see meie põhitegevus, pigem hobi, mist aastatega kujunes ka meie põhitegevuseks, kuna tekkis majanduslik toimetulek. Proovisime alguses kõike, mis aitas meil ellu jääda, pakkusime kodumajutust, kütsime külalistele sauna, avasime kohviku. See aitas meil esimesed aastad üle elada, aga võttis ka palju energiat. Neljandal hooajal jõudsime punkti, kus sulgesime mitmed teenused ja keskendusime peamiselt kunsti eksponeerimisele. Selleks ajaks oli meie tuntus juba oluliselt kasvanud ning kuigi tekkis korraks majanduslik tagasilöök, elasime selle üle ning järgnevatel aastatel kasvatasime juba hüppeliselt oma publiku arvu vaid kunstiprogrammi arvelt.

Voronja galerii tegevust on õnneks algusest peale märgatud nii publiku kui ka toetajate poolt, aga kui ajas tagasi mõelda, siis märksa kergem oleks olnud näiteks toetajatega läbi rääkida, kui oleks ette näidata tugevad ja olulised tunnustused.

Samas, kui tagasi mõelda oma esimese raamatu peale, mida tunnustati Betti Alveri debüüdipreemiaga, siis pigem püstitas see lati, mida ma pole suutnud järgmiste raamatutega ületada. „Kui ma vananen...“ oli edukas selles võtmes, et pälvis preemia ja raamatust kirjutati 3-4 positiivset arvustust. Olin ikka vägagi kõrvust tõstetud. „Minu Peipsiveerest“ ei kirjutanud keegi midagi, selles osas täielik läbikukkumine, samas müüginumbrid olid eelmise raamatuga võrreldes kahekordsed. Praegu mõtlen, et võibolla ongi oluline tasakaal, et mõni teos kõnetab rohkem kriitikuid ja mõni publikut ning võibolla jackpot ongi siis kui suudad kõnetada mõlemaid, kuigi loojana sa neile aspektidele igapäevaselt ei mõtle. Publik on muidugi oluline, aga sa teed ikka seda, mis sinu seest välja tahab tulla, isegi kui publikuhuvi jääb kesiseks.

Ja ega Eestis need preemiad ja tunnustused väga palju igapäevaelu mõjuta nagunii. Kultuurkapitali preemia pole Oskar, mis toob rahva filmi vaatama ja annab tegijatele võimalusele järgmisteks projektideks rohkem raha küsida. Võibolla on kergem järgmist rahastust saada, aga ega summad sellest oluliselt suuremad pole, kui sul on mõni preemia ette näidata, vaevalt ka preemia publikuarvu suurendab, ikka see, kas järgmine näitus, teos, raamat kõnetab või mitte.          

Foto: Maria Kilk

Kuidas sulle tundub, miks saite need tiitlid just nüüd? Kas see on aastatepikkuse töö vili või tegite eelmisel aastal midagi eriti olulist? Näiteks Ukraina kunstniku Viktoriaga seotud näitus ja tema kirjade avaldamine?

Voronja puhul ilmselt pigem aasatepikkuse töö eest ja tARTu galerii puhul mängisid kindlasti olulist rolli just viimase aasta tegemised. tARTu galerii tegemistest leidsid Kultuurikandja nominatsioonides veel tähelepanu Daniil Logovoi debüütnäitus, skulptuurioksjon, mida korraldasime koostöös Tartu Loomemajanduskeskusega ning kirjavahetus ja koostöö Viktoriaga. Pea kogu meie tegevus oli nomineeritud, mis oli tegelikult suureks üllatuseks, sest eelmine aasta oli meie jaoks üks keerulisemaid, kui nüüd viimast üheksat võrrelda, mil oleme galeriide käivitamisega tegelenud.

Voronjas olid meil käsil mahukad rekonstrueerimistööd, mida polnud võimalik edasi lükata, sõda kergitas aga oluliselt ehitushindasid. Kuna lisandusid  veel mitmekordistunud energiahinnad, pidime tegema raskeid eelarvelisi otsuseid, mis väljendusid peamiselt selles, et kõik meie varud ja suur osa teenitud tulust läks ehituse ja energiaarvete tasumiseks. Lisaks laienesime ka tARTus, kus samuti läksid keeruliste aegade tõttu graafikud vabajooksule, ning pidime mitmeid kordi programmilisi otsuseid ümber tegema.

Selles osas tulid need preemiad õigel ajal, saime viimased ehitusarved tasutud ning alanud aastat nullist alustada.

Üks suur uudis on see, et "tARTu" poodi/galeriid enam pole. Selle asemel tekkis Haki Galerii. Tegijad ja koht on ikka samad. Miks otsustasite muuta nime, miks just selline nimi ja kas ongi pelgalt nimemuutus või ka kontseptsiooni muutus?

Kõige suuremaks probleemiks oli meie nimi. Kirjapildis nägi see hea välja, aga suuliselt edasi ei kandunud. Peale igat teleuudist, mille tagajärjel tekkisid kirjalikud nupukesed erinevates väljaannetes, lugesime, et see või teine näitus toimub Tartu poes või, et veelgi halvem näide, et näitus avati Tartus, Aparaaditehases, mis lausa välistas meie olemasolu. Lisaks ei leitud meid virtuaalmaailmas üles, sest kui guugeldada „tARTu pood“, annab otsingumootor ka kõik ülejäänud Tartus tegutsevad poed, mida on sadu. Kolme aasta jooksul saime korduvalt tagasisidet, isegi sõprade käest, et meid on võimatu veebist leida.

Aga nime muutuse taga oli tegelikult vajadus ka uuendada galerii kontseptsiooni. Olime kolme tegutsemisaastaga tARTust välja kasvanud ning galeriis esitletevate kunstnike valik on väljunud Tartu piiridest. HAKI galeriil saab olema suurem fookus kunsti eksponeerimisel ning lisaks hakkab galerii pakkuma esmast nõustamist kunsti valikul ning vajadusel pakkuma ka sisekujunduslikke lahendusi kunsti lõimimisel interjööriga. Endiselt saab galerii ruume broneerida erinevate sündmuste läbiviimiseks.

Uue galerii nime valikul jäi seos Tartuga tegelikult alles. Tartu hakke on oma loomingusse põiminud lisaks kujutavale kunstile mitmed kirjamehed. Oskar Luts ja Mehis Heinsaar on hakiparve kirjeldanud kui tartulikku nähtust. Hando Runnel, Indrek Hirv ja Jaan Kaplinski on põiminud Tartu hakid oma luulesse. Mika Keränen on tituleerinud Tartu lausa hakipealinnaks. Hakid on andnud põhjust mitmeteks meediaartikliteks ning vähemalt üheks Tartus läbiviidud ülelinnaliseks eksperimendiks. Uus nimi loob arusaadavama silla Peipsiveerel tegutseva Voronja (Varese) ja Tartusse jääva Haki galeriide vahel.

Uues galeriis on kevadeni suurepärase kunstniku Toomas Kuusingu graafiknäitus. Kas saad juba veidi avalikustada, mida veel on sellel aastal Haki galeriis oodata?

27. aprillil avame esimese korruse näitusesaalis Martti Ruusi maalinäituse ning teisel korrusel Sandra Jõgeva varasemal loomingul põhinevad väljapaneku. Meil on missiooniks igal aastal aidata omalt poolt ühel noorel kunstnikul esimest näitust korraldada. Sel aastal saab võimaluse Mirjam Kalamees, kes alles õpib Pallase Kõrgemas kunstikoolis. Näitused on kokku lepitud veel Viktoria Berezinaga (Ukraina) ja Kaisu Koivistoga (Soome) ning tulemas on ka üks comeback, näituse avab sel aastal ka Tiina Tiitus.

Koos Kailiga olete loonud kaks suurepärast ja edukat galeriid. Millest tunned ise puudust Lõuna-Eesti või kogu Eesti kultuuris?

Kümme aastat tagasi oleks vastus olnud lihtne, rohkem kaasaegse kunsti ilminguid. See oli aeg, mil Tartus kaks galeriid rahanappuse tõttu suleti, millele me omakorda vastasime Voronja galerii avamisega Peipsiveerel. Täna on Tartus vähemalt 7 omanäolist galeriid juurde tekkinud, kunstipublik kasvab, kasvanud on kunstimüük, toimuvad oksjonid. Kui millestki puudust tunned, anna oma, kasvõi  väike panus, et olukord muutuks. Alati ei pruugi muutus õnnestuda, aga me ei saa seda enne teada, kui ei proovi.  

Hüppeliselt kasvanud energiahinnad lihvisid meie järgmise ettevõtmise kontseptsiooni. Meil on praegu käsil uut tüüpi galerii käivitamine. Avatavas galeriis on plaanis kulutada võimalikult vähe ressursse hoone ülalpidamiseks, et kunstiprogrammiks leitav raha jääks loojatele ja inimestele, kes galerii tegevust veavad. Varsti tuleme suuremalt selle ideega välja ning alustame koostööpartnerite otsingutega ning alustame rahakogumist. Kultuuriorganisatsiooni keskmeks on looja, selles ei kahtle keegi, uues galeriis saab olema looja ka organisatsiooni eelarve südames.

Veidi isiklikumal teemal ka: eelmisel aastal saite Kailiga esmakordselt vanavanemateks. Palju õnne! Kuidas see uus roll sobib? Kas on toonud palju muutusi sinu igapäevaellu?

Aitäh, väikese Akseli sünd oli muidugi väga oodatud sündmus ja meil Kailiga oli väga hea meel  vanavanemateks saada. Kaili on öelnud, et vanavanemateks ei saada, vaid selleks kasvatakse ning ma olen sellega täiesti päri. Kasvame koos Akseliga, tema mõjutab meid, meie ilmselt teda ja milliseks kujuneb meie suhe, seda näitab aeg, aga muutnud on see lausa niipalju, et algaval suvel oleme otsustanud Voronja galeriid avatuna hoida kolmel päeval nädalas – reedel, laupäeval ja pühapäeval – nagu see oli ka galerii esimesel aastal, et tekitada rohkem vaba aega pereringis veetmiseks. Oleme üheksal järjestikusel suvel pühendunud oma pubikule, kümnendal, juubelihooajal võtame pisut rohkem aega ka enda jaoks ja publiku heaks oleme kohal kolmel päeval nädalas.

Äsja olid valimised ja need annavad meie kodumaale kursi neljaks aastaks. Millisena sina soovid Eestit näha järgmise nelja aasta jooksul? Kui mees, kui isa ja vanaisa, kui Lõuna-eestlane, kui galerist ja kultuuriinimene.

Viimaste aastatega on Eesti paljuski poliitkultuuri tõttu lõhestunud. Minu soov on lihtne, väikse riigina võiksime me kulutada vähem energiat üksteise mahategemiseks ja solvamiseks, ning rohkem keskenduda ühisosa leidmisele, mis kõiki meie maal õppivaid, töötavaid või siin alaliselt või ajutiselt elavaid elanikke ühendab ja edasi viib.